Iti aga peab väikest Nukitsameest hoidma ja toitma. Laps on hällis ilma riieteta, mustjaspruuni karva ja nukitsatega. Päev möödub rasket tööd tehes ja õhtul on nad liiga väsinud, et põgeneda. Möödus mitu päeva. Noortel kollidel on eit keelanud lapsi puutuda. Kusti teeb hommikust õhtuni tööd ja Iti harjus juba oma hoolealusega. Järjekordne põgenemiskatse ebaõnnestub huntide tõttu. Järgmisel päeval ,,räägib,, Kusti peenral linnukesega, kes neid kojuminekule utsitab. Seesama linnuke, kelle poja Kusti päästis. Metsast saabuvad Mõhk ja Tölpa, kes olid rahapaja leidnud, ning nüüd jooksevad koos eidega metsa. Varsti liitub nendega ka karkudel ätt. Kusti ja Iti põgenevad. Nuki tahab kaasa tulla, aga Kusti ei luba. Iti pealekäimisel võetakse ta siiski kaasa. Linnuke näitab teed. Kusti kannab Nukit seljas. Metsakollid ajavad juba lapsi taga. Põgenemistee on pikk, aga lõpuks jõutakse tänu linnukese juhatusele metsast välja.
Paul krabab ta ja viib lähimasse esmaabipunkti. Paul on mures, kui ka Kat läheb haiglasse, pole tal enam sõpru. Hane asjast on 3 a möödas. Selgub, et ta nägi seda vaeva asjatult, Kat suri. Teel sinna on ta granaadikillu pähe saanud. Ka maakaitseväelaen Stanislaus Katczinsky on surnud. Seejärel ei mäleta Paul enam midagi. 12. Paul on oma klassi 7st vabatahtlikust viimane. Rahu oleks justkui käega katsutav. Paul puhkab, kuna sai tiba gaasi. Mõtlen kojuminekule, aga ei suuda plaane teha. Ta on hävitatud. Ta arvab, et keegi ei suuda mõista ei teda, ega teisi sõdureid. Ta vaid loodab, et rõõm naaseb. Oleks nad 1916 koju saand, oleks nad sellest masendusest võitu saanud, ent nüüd on nad vaid kadunud põlvkond. Viimases lõigus Paul sureb. Okt 1918, vaiksel päeval.......Ta näoilme näitas, justkui ta oleks rahul sellega, et see niimoodi juhtus.
annaabi.ee 
