JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
"
"Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii. Ja praegugi loovime LUMISE
MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga. enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha
vedada ei jaksa."
"Jaksad küll, Jonathan. Oled endaületamist õppinud. Nüüd on üks kool sul seljataga, aeg on alustada
uut!"
Et see kirglik soov oli säranud ta ees kogu elu - alustada uut -, paistis kutsuv hetk üsna omasena. Neil oli
õigus. Kui tõesti oli saabunud kojulennu viiv, siis suudaks ta end rebida tublisti kõrgemale.
Veel viimne hüvastijätupilk sinitaevasse ja üle selle sulnilt hõbetava maa, kus ta oli nii palju õppinud ja
kogenud. "Olen valmis!" lausus ta lõpuks. Ja Jonathan Livingston Merikajakas tõusis ja tõusis koos kahe
tähtkrirka saatjaga, kuni kadus kõrgtaeva sametmusta tühjusse.