E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Aga ei, tüdruk ei
suutnud kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust
silmitses, ütles ta moka otsast: «On see siis tõesti kullast?»
«Puhtast kullast, ja kalliskivil on veel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema
peale vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu.»
Tüdruk naeris. «Noh, olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk
saan preili alla meelitada.»
Tüdruk pani ettevaatlikult kojaukse kinni, lükkas riivi ette, et kerjaja ilma loata sisse ei
pääseks, ja tõttas siis preili juurde: «Õues on kerjaja ja palub armu.»
«Mis minul sellega asja?» kostis preili külmalt. «On ta halastuse vääriline, siis anna talle
süüa ja lase ta minna.»
«Jah, seda ma tahtsingi teha,» kogeles tüdruk, «aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta --
ta
380
ei taha kellegi muu käest armuandi vastu võtta kui ainult armulise preili enese käest.»
«Soo