August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
meenus mulle, kui palju kergem elu mul endal on ja kui palju rohkem ma selle üle kurdan.
Nii südantsoojendav oli lugeda seda, kuidas Taavet Rabaraua hingest Anu välja ei läinud.
Kogu aja oli ta tema mõtteis, näiteks siis, kui Tuulemäe onnis tuluke põles, häiris see Taavetit,
ent pärast Anu surma ei saanud ta selle tuleta elada, ta pidi seda ikka uuesti süütama minema.
Nii romantiline.
Eriti meeldis mulle selle raamatu lõpp, kus Joosep ja Kaie läksid Rabaraua talu sulase pulma
kojanarrideks ja olid justkui uhked selle üle. Õnnelik lõpp Kaie ja mirdipõõsaga tuli ka
õnnetundele kasuks.
Kasutatud kirjandus
http://www.kirmus.ee/erni/kogu/kogu_fr.html
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=384
http://et.wikipedia.org/wiki/A._H._Tammsaare
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit
annaabi.ee 
