Tammsaare ja Gailit elulugu
väiksemaid täis- või poolhumoristlikus valgustuses nende ümber või kõrval; viimaste hulgas
paistab eriti silma rida naiivkoomiliseks skitseeritud noorte tütarlaste ja neidude siluette.
Kujude nimeline mitmekesisus on väga suur; seal on sulaspoisse ja tüdrukuid, igas kaliibris
taluperemehi ja eitesid, köstreid ja maarätsepaid, linna majaperemehi, trahteripidajaid, rohelist
õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid,
vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolutsionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja
linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku
ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel
määral kujude individualiseerimine: enamasti on ta inimesed kõik ohus muutuda koomilisiks
lobisejaiks, peamiselt mis puutub linnarahvasse; maainimesed cn sõnakehvemad, kuid ka