Tammsaare ja Gailit elulugu
nud ja mis siitpeale pärib otsustavalt ta teostes esikoha: mõtte- ja sõnamängude,
loogikaveidruste nalja. See sööb pikapeale huvi sündmustiku teritamise vastu sootuks
õhukeseks. Sündmustiku areng muutub suuremas osas hilisemais romaanides tavaliseks,
indiferentseks, lokkab selle asemel aga staatiline sõna- ja mõttekombinatsioon. Vaevu
eritleme veel koomilist situatsiooni mõnes ,,Tõe ja õiguse" IV osa seigas, näiteks veidras loos
pühkmekasti visatud saiast, mille uudishimulik kojaeit sealt välja õngitseb, saia ära sööb,
niisamasuguse paki rukkileivaga kasti asemele viskab, kus see kuhjumisketistiku seaduste
järgi saab tähtsaks teguriks veel kord - kasti pühkmeist tühjendamise puhul, andes ainet
pikkadeks arutlusteks ja kõneveeretamisteks; isegi selle sündmustiku interpretatsiooni sigineb
aga juba rohkesti mõtlikke, nukraid jooni. Tragikoomilise tujukusega tuiskab teose nimetatud
annaabi.ee 
