Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini
sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Ametlikult tekkisid esimesed linnad Eestis 13.sajandil. Eesti keskaegsed linnad olid
Haapsalu, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Toompea, Vana-Pärnu
ja Viljandi. Peale nende oli Eestis keskajal alevid, millest osa sai linnaõiguse hiljem
(sealhulgas Keila, Otepää ja Põltsamaa). 1296. aastal on Helmold de Lode kirjas
1
Lübecki raele maininud oma linnu Lodenrodet ja Koilat, mille kohta puuduvad muud
andmed. Kõige suurem linnadest oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000
inimest. 14. sajandil võis Tallinnat nimetada ka üheks Baltimaade suurimaks linnaks.
Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Teistes linnades oli mõnisada kuni paar tuhat
elanikku. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu
keskustesse ja linnuste lähedale. Hiljem said linna õigused veel Kuressaare, Paldiski,
Valga ja Võru.