V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Iga teine mees tema asemel oleks sedasama teinud.
Phoebuse haav oli raske, aga mitte nii raske, nagu ülemdiakon oli lootnud. Mürrimeister,
kelle juurde vahi-soldatid ta kohe viisid, kartis esimesel nädalal tema elu pärast ja koguni
ütles talle seda ladina keeles. Kuid noorus pani vastu, ja nagu seda sageli juhtub, meeldis
326
loodusele mitte hoolida igasugustest prognoosidest ja diagnoosidest, vaid arstile pikka
nina näidata ja haige terveks teha. Kui Phoebus veel arsti koikul lamas, tulid philippe
Lheulier ja vaimuliku kohtu uurijad teda üle kuulama, mis oli talle kaunis vastumeelt.
Seepärast jättis ta ühel hommikul, kui ta end paremini tundis, oma kullatud kannused
tohtrile vaevatasuks ja tegi sääred. See aga ei takistanud sugugi uurimiskäigul oma tavalist
rada minemast. Tolleaegne kohus ei hoolinud suurt kaelakohtu asjaajamise selgusest ega
täpsusest. Tal oli sellest küllalt, kui süüalune saadi üles puua. Kohtunikel jätkus süütõendusi