Lydia Koidula draamalooming
Näidendeid hakkas Lydia Koidula kirjutama peamiselt vajadusest anda Vanemuise seltsile
lavastamiseks eestikeelseid tükke. Eesti näitlejate teatrietendused just eesti publikule said
alguse 1870. aastal, kui Vanemuise seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette
Koidula esimene näidend naljamäng ,,Saaremaa onupoeg", mis oli küll mugandus saksa
kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid samas oli sellest palju Koidulapoolseid täiendusi ning
kohandusi Eesti oludele. ,,Saaremaa onupoja" ettekandmise peakorraldaja oligi Lydia Koidula
ise. Lisaks näidendi teksti kohandamisele aitas ta näidendit lavale seada, kirjutas etenduse
elavamaks muutmiseks mõned laulud ning ka saatis neid ise lava tagant klaveril, ehk tegi
kõike peale näitlemise [tol ajal peeti naiste esinemist laval üsna sobimatuks].
Etendus ,,Saaremaa onupoeg" sai äärmiselt sooja ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks ning