Eesti kirjanduse ajalugu II
on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes
on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga
70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad
üle asukohamaa keelele.
Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et
uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset
häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti
luules kuskilt 40ndate 50ndate vahendusel hakkame tajuma muutust. Iseloomulik on
muutumisele see, et mitte ainult liikumine modernistlikus suunad, vaid veel mingit
kirjandushierarhilised nihked, mis luules võiksid tähendada lorilaulustiili legaliseerimist
luules.
Kalju Lepik (1920-1999)
Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse
annaabi.ee 
