V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ehtsast ja eesrindlikust kunstist antiigi virilaks «imiteerimiseks. Ma mõtlen siin seda
langusaega, mida nimetatakse renessansiajaks. See langusaeg on siiski küllalt suurepärane,
sest vana gooti geenius, see päike, mis läheb looja Mainzi hiiglasuure trükipressi taha,
valgustab oma viimaste kiirtega veel mõne aja kõiki neid kokkukuhjatud ladina kaarvõlvide
ja korintose sammaste * värdjaid.
Ja seda veerevat päikest peame me koiduks!
Kuid sellest silmapilgust peale, kui arhitektuur on paljas kunst nagu iga teinegi, kui ta
enam pole kõikehaarav, valitsev, ainuvõimas kunst, puudub tal ka jõud teisi kunste endasse
sulgeda. Need vabanevad, murravad
176
arhitektuuri ikke ja lähevad igaüks ise külge. Igaüks neist saab sellest lahkuminekust kasu.
Eraldumine teeb igaühe suuremaks. Kivitahumiskunst muutub kujuraiu-miskunstiks,
seinamaal maalikunstiks, liturgia muusikaks. Ehituskunst on nagu impeerium, mis