Jean-Jacques Rousseau - Arutlus teadustest ja kunstidest
Lisan siia veel ainult ühe
mõtiskluse: nimelt, kui mõne kauge paiga elanik üritaks saada ettekujutust euroopalikest
kommetest selle põhjal, missuguses olukorras on meil teadused, meie kunstide
täiuslikkuse põhjal, meie käitumise viisakuse põhjal, meie kõnede sõbralikkuse põhjal,
meie pidevate heasoovlikkuseavalduste põhjal ja selle põhjal, kuidas püüavad üksteisest
üle karjuda igas vanuses ja igast seisusest inimesed, tehes näo, nagu oleksid nad
esimestest koidukiirtest kuni päikeseloojanguni usinasti ametis vastastikku teenete
osutamisega siis oleks mulje, mis sellele võõramaalasele meie kommetest jääb, ma
usun, täpselt vastupidine sellele, missugused nad tegelikult on.
Kus mingeid tagajärgi pole, sealt ei tasu põhjust otsida; aga siin on tagajärg olemas:
reaalne kõlvatus ja meie hinged on laostunud sedamööda, kuidas meie teadused ja
kunstid on liikunud täiuslikkuse poole. Võib-olla on see häda meie ajastule ainuomane?