Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: Ju jalgel maas kui kähar vahulaine võid astuda võid jääda Nimetuse riiki. mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, Visioon sest riidetult on siiski kaunim naine. Veel viimse õhtukiire liblik õlal, Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? nüüd koidukargust ootab meelekoht. Kas muutub täna minu elulugu? Ta ikka olnud iseenda oht. Ah, mina olen juba seda sugu, Nüüd vaikus jäätub kõigel ebakõlal. et iga meel mul iga ilu joob. Et oma huuled enne puhtaks kastab, Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kus huugab haudjas hääletuse lõõsk: kui surmamõistetu, kel vähe aega. et suu tal oleks jahedusest rõõsk,
Marie Under suri 25.09.1980. aastal Stockholmis. Marie Under on avaldanud järgmised luulekogud: Sonetid (1917), Eelõitseng (1918), Sinine puri (1918), Verivalla (1920), Pärisosa (1923), Hääl varjust (1927), Rõõm ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963). Visioon (1963) Veel viimse õhtukiire liblik õlal, nüüd koidukargust ootab meelekoht. Ta ikka olnud iseenda oht. - Nüüd vaikus jäätub kõigel ebakõlal. Et oma huuled enne puhtaks kastab, kus huugab haudjas hääletuse lõõsk: et suu tal oleks jahedusest rõõsk, kui ainsa vastutava sõna vastab. Näeb: inglid põlvitamas oma tiibe leek-säravate katuste all maas, mis nagu valged telgid mustas kõrbes: mis vägivaldne armuheitlik viibe! Kõik, mida puudutand, sest käsi kõrbes. - Kas miski antud haaratavaks taas? EESTI KIRJANIKUD
annaabi.ee 
