Ärkamisaja kirjaneitsi
õilmes liigub lehepuu.
Vihma kaste piisas paindub
põõsas, muru, muld ja maa
rohkemat on rikkust võtnud
pind veel põue imeda.
Koidula luuletustes võib tihti kohata retoorilisi küsimusi, näiteks:"Miks sa nutad,
lillekene?"; ,,Mis mulle jutustad, Koidikutuul?"; ,,Pilveke, kullake, kuhu sa reisid?". Luuletaja
kasutab ka metafoore:"Nad taguvad su tüve sisse talva."; ,,aastakellal rõõmu hääl on
lõppenud:/ viimseid tunde hakkab lööma ta." ja isikustamist:"Tõsta pead, õiekene!/ Koit on
saanud isandaks!"
Lydia Koidula koht Eesti kirjandusloos on eriline selle poolest, et esiteks 19. sajandi
Eestis oli Koidula kui luuletaja eriline nähtus, sest ta oli naine. Teiseks on tema luuleloomingu
maht aukartust äratav
annaabi.ee 
