Silmad
Inimesel on kaks silma ja tavaliselt vaatleme esemeid korraga mõlema silmaga.
Kahe silmaga vaadates näeb inimene ruumiliselt. Inimese eellastele, kes elasid ja liikusid
puudel, oli ruumiline nägemine äärmiselt tähtis. See võimaldas õigesti hinnata esemete
suurust ja vahekaugusi. Need inimesed, kes näevad ainult ühe silmaga, eksivad
esemetevahelise kauguse määramisel (komistavad trepiastmetel) ja hindavad valesti ka
esemete asukohta ruumis (panevad lusikaga suhkru kohvitassist mööda).
Kõige selgemine näeme siis, kui vaatleme otse meie ees asuvaid esemeid. Külgedel
paiknevate esemete piirjooned on ähmased ja ka värvused ei eristu kõige selgemalt.
Esemelt peegelduvad valguskiired läbivad sarvkesta, silmaava, läätse ja klaaskeha ning
koonduvad võrkkestale. Valguse mõjul tekivad silma võrkkesta rakkudes keemilised
muutused, mis põhjustavad närviimpulsse. Mööda nägemisnärvi kanduvad impulsid peaaju
nägemispiirkonda, kus tekib nägemisaisting