Tammsaare ja Gailit elulugu
varjundab kogu teost (skepsis elumõtte suhtes).
Kõige selgem oma kavatsustelt on kirjanik vist küll ainult ,,Tõe ja õiguse" IV-s köites, Karini
romaanis. Siin on vähemasti otsekohe selge, et loeme tüüpiliselt satiirilist teost.
Ühiskonnasatiirilist teost, mille peategelaseks on tõstetud naine satiirialuse keskkonna
tüüpilisemast kihist. See kiht ise on pärastvabadus sõjaaegne linnatõusiklus, rutturikastunud
ärimehed, kohvikuseltskond jne. Satiiri olemasolu ei sega sugugi, vaid pigemini isegi
tõhustab, et säärast mõtteveidruste nalja, nagu leiame Mauruse romaanis, on sootuks napilt ja
et üldiselt teos on hoitud asjalikult realistlikes raamides. Autoripoolse objektiivse
erapooletuse säilitamine on satiiri mõju tõstmise parimaid vahendeid. Näeme kohvikukujusid
nagu proua Horst, kellele ,,lapsed hirmsasti hakkavad närvidele", proua Meeli, kes pööritab
annaabi.ee 
