„Lolita“ Vladimir Nabokov
ning teda võrgutama asus. Väike Lolita oli suvelaagris ühe endavanuse poisiga põõsastes
miilustanud ning ilmselt sai ta maigu suhu ja otsustas taaskord jäljendada mingit filmist
õpitud seika mehega armatsemisest. Humbert ei seisnud sellele vastu mitte kuidagi, kuid
kirjeldab neid piinasid, mis teda hiljem valdasid. Ta püüab enda käest küsida, kas just nimelt
tema röövis noore tüdruku süütuse? Ja taaskord pöördub ta vandekohtu poole:
,,Miks ei suuda ma siis vabaneda kohuvata hirmu painest? Kas ma röövisin tüdruku süütuse?
Vandekohtu õrnahingelised daamid, ma polnud ju isegi tema esimene armuke."
Naljakas, kuidas see väikene repliik: ,,.. ma polnud ju isegi tema esimene armuke" võib
mõjuda lugejale nii veidra ja kummalisena, just kui ei lasukski Humbertil mingisugust süüd.
Ja jällegi suudab Humbert ka ise seda nii kaunilt ja mõnel määra süüdimatult, samas oma
süütusele kinnitust otsides serveerida.
annaabi.ee 
