NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970.
aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja
provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit
väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli
toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise
mängukavaga: eesti ja maailmadramaturgia kõrval suudeti väärtuslikke teoseid
leida ka nn. kohutuslikust rubriigist – nõukogude vennasrahvaste repertuaarist.
Vello Rummo (peanäitejuht 1969–1982) andis loominguliselt küllaltki vabad käed
1960ndate lõpus teatrisse tulnud GITISe haridusega Kaarin Raidile ja Ingo
Normetile. Normet kui alusmaterjali austav ja hea žanritunnetusega lavastaja
kandis Raidi Pärnust lahkumise järel Rummoga rööbiti küllaltki suurt
lavastamiskoormust ning võttis 1982. aastal üle ka peanäitejuhi kohustused.