Tänapäevases maailmas, või vähemalt selle demokraatlikus osas, kehtivad mitmed reeglid, õigused ja vabadused, mis on muutunud iseenesestmõistetavateks ja võõrandamatuiks. Üheks peamiseks demokraatliku ühiskonna tunnuseks on inimõiguste ja poliitiliste vabaduste kõrval sõnavabadus. Sõnavabadus on ka vundamendiks, millele on üles ehitatud kogu tänapäevane moodne meedia. Kuid viimasel ajal on mõningate ajakirjanike jaoks sellest vabadusest saanud õigus ja lõpuks lausa kohustuski. Nii ei panegi enamikku inimestest imestama kodanike eraasjades urgitsev ja inimesi mõnitav ajakirjandus, mis on uudise nimel valmis kõigeks. Seega tekibki küsimus - kas ajakirjandusel on õigus muutuda vaimseks piinapingiks, kuhu seatakse istuma kõik avaliku elu tegelased? ... Eelpool öeldust järeldubki, et kuigi sõnavabadus on demokraatia alustala ei tohi tavakodanik ega ka ajakirjanik seda õigust kuritarvitada, olgugi, et nende eesmärgid
Eesti ajakirjandus pakub kõneainet Üheks peamiseks demokraatliku ühiskonna tunnuseks on inimõiguste ja poliitiliste vabaduste kõrval sõnavabadus. Sõnavabadus on ka vundamendiks, millele on üles ehitatud kogu tänapäevane moodne meedia. Kuid viimasel ajal on mõningate ajakirjanike jaoks sellest vabadusest saanud õigus ja lõpuks lausa kohustuski. Kas Eesti ajakirjandus on lugeja jaoks piisavalt huvipakkuv ning mis on selle edu võtmeks? Lugejate võitmiseks kiirustatakse, sellega kaasneb infotühjus fotodes ja vassimine faktides. Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast -- "Pealtnägija", "Ärapanija" ja "Trikimees"
annaabi.ee 
