ole ju mõistlik. Suusatamine muutub eriti vastumeelseks just siis, kui seda ei oska. Paljud õpetajad kipuvad arvama, et see tuleb lihtsalt eestlase verest, kuidas üks õige eesti laps siis suusatad ei oska, eksole. Paljud lapsevanemadki ei oska suusatada, kuidas siis lapski oskama peaks? Õpetaja töö ongi ju õpetada. Igaüks ei saagi hästi osata, kuid mingigi tehnilise põhja saab asjale panna. Ma arvan, et suusatunnid ei peaks olema ainekavas kohustluslikud. Pigem võiks see olla soovituslik ning sellele võiks pakkuda alternatiive, kasvõi jooksmise näol, et igaüks saaks vastavalt oma võimalustele tundides osaled ning halvemal järjel pered ei peaks muretsema, kust laps suusad jalga saaks. Samuti ei peaks suurlinnade kesklinna koolid suusatamisvõimalusi iga hinna eest välja võluma. Kui ikka võimalusi ega tahtmist pole ei saa ka kooli ainekava lapsi suusatama sundida.
seelik, sinine vest, tumesinine särk ja poistel olid tumesinised püksid, sinine särk ja vest. Selline vorm kehtis igalpool Eestis. Loomulikult pidi igaüks kandma punast pioneerirätikut. Rätiku sõlme pidi une pealt oskama ja mu ema pesi seda kolm korda nädalas pesuseebiga. Vanaema õpetas kuidas seda perfektselt läbi marli triikida. Lapsed astusid kõigepealt oktoobrilapseks, siis pioneeriks ja siis kommnooreks. Nende kõigi vandeid pidi peast oskama. Kohustluslikud olid ÜKT- ühiskondlikud kasulikud tunnid. Neid pidi saama 4 veerandit ja igas veerandis 36 tundi. ÜKT sai teha näiteks vana paberit viies, lasteaedades abiks käies, õpetajaid aidates või näiteks kooli aknaid pestes. Tunnid toimusid ka laupäeval. Igas klassis oli pilt Leeninist. Leenini sõnad olid ,,Õppida! Õppida! Õppida!". Õpetajate toas oli suur nõukogude Eesti lipp ja tihti käisid koolides kontrollid riietuse, käitumise ja õppetöö tarbeks
annaabi.ee 
