Õigussüsteemide võrdlev ajalugu
Õigusteaduses on tema peateos 1672.a ilmunud "Kaheksa raamatut
loomu-ja rahvasteõigusest" (De iure naturae et gentium libri octo"). 1673. a. avaldas Pufendorf
teose "Inimese ja kodaniku kohusest" (De Officio Hominis et Civis juxtaLegem), kus andis
lühikokkuvõtte oma loomuõigusõpetusest.
Pufendorff lahutas lõplikult loomuõiguse ja teoloogia. Ta väitis, et inimelu eesmärk on
kohuse täitmine. See on mõistusele enesestmõistetav ja ilmne käsk.
Kohtustusest kasvas välja õigus. Õigus tulenes nüüd loomulikust kohustusest, alles
valgustus teeb kohustuse aluseks subjektiivse õiguse. Siinkohal oli Pufendorfi õpetuses ka võimalus
olemasoleva seisusliku riigi ja loomuõiguse dialoogiks ning kompromissiks. Mõistuseõigus sobis
seisuslikule riigile - igale ametile ja seisusele oli ette nähtud tema eriline kohustus, mida tuli täita
võimalikult paremini..
Pufendorfil oli kohustuse kõrgeim allikas