Tammsaare ja Gailit elulugu
paremini vaadeldavad pilke, satiiri kannalt; ja isegi see, et ta kõigist mehesõimamistest,
-petmistest, koguni abielurikkumisest hoolimata oma meest armastab ja lõpuks, ehk küll
kuidagi juhusliku põhjuse tõttu ja mõttetult (nagu on mõttetult ka elanud), armastusest tema
vastu sureb, ei päästa tema inimlikku väärikust. Ta läheb katki nagu lelu, inimliku vastu tar-
dunud silmadega, koomiliselt oma mittehingelisust veel viimastes kõnelustes
kohtureporteritegagi alla kriipsutades. Teos osutub jälle mänguks tõsise ja naljaka vahel
(koomiline pesitseb Karini kuju kahjutus mehhanistlikkuses, sellest hoolimata aga kiuslikus
püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava inimesena). Konstateerin veel kord
Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste
konfliktide reaga, mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm.
annaabi.ee 
