Kindlasti tahtis Kafka sellega lugejale öelda ka just seda, kui kiiresti jutud liiguvad. Tihti teadis mõni teine sinu protsessist rohkem kui sa ise. Veel tahtis Kafka näidata seda, kuidas süüalused ja kogu ülejäänud lihtrahvas (st mitte kohtutegelased) peaksid kokku hoidma ja üksteist aitama, isegi siis, kui mängus on omakasu. K. puhul näiteks Leni, Block ja ka Titorelli. Kafka on selles teoses võrdlemisi nö pilganud ka kohturaamatuid ja seadusi. Teoses olid need salajased, süüalused ei võinud neid näha, ehkki need olid üleni tolmu alla mattunud ning seal midagi väga olulist kirjas polnudki. Olulist rolli protsessi juures mängisid tegelikult ka kõrvalised isikud. Sh näiteks naabrid, kes olid akendel ja jälgisid K. toas toimuvat. Samuti ka naised, kes mingis mõttes kindlasti K-le lohutust pakkusid. Alguses preili Brüstner ja hiljem juba veidi
Tuleb aga välja, et seekord istungit ei toimugi. Esiteks on kummaline asjaolu, et kohtuistungid toimuvad pühapäeviti. Sellega püüab autor ehk lugejat normaalsest reaalsusest veelgi võõrandada. Fakt, et istungit ei toimu (K-le pole selle toimumise või ära jäämise kohta ka eelnevalt teadet tulnud) on märk sellest, et inimest hoitakse bürokraatlikus süsteemis teadmatuses ja jooksutatakse asjatult. Et K. aga oma tulemisele mingigi mõtte leiaks, püüab ta vaadata laual asetsevaid kohturaamatuid, kuid seda ei lubata tal teha. Selle sümboli idee võtab kokku K. lause kohtus viibivale naisterahvale: ,,... need on vist seaduseraamatud, ja selle kohtu menetluses on ette nähtud, et sind mitte ainult süüd teadmata, vaid ka seadust tundmata hukka mõistetakse. (tlk August Sang ja Mati Sirkel)" Pärast ebaõnnestunud kohtusse ilmumist tutvustatakse K-le kohtukantseleisid, mis asuvad selle sama agulihoone pööningul. See pööning on pime ning õhku seal praktiliselt ei olegi.
annaabi.ee 
