Mida tõid Eesti talupoegadele kaasa talurahvaseadused
mõisnikule võlgu, võisid asuda omaette elama. Kuid paljud talupojad sõltusid sel
ajal veel liialt oma mõisnikust. Neid sidus mõisnikuga võlg, mille tasumiseks pidi
talupoeg mõisniku heaks töötama. Kui võlg tasutud, oli tarvis koguda omakorda
raha maa ostmiseks raha ning see oli pikaajaline protsess. Seetõttu jäid paljud
talupojad esialgu veel mõisniku eestkoste alla.
Kuni 19. sajandi alguseni oli talurahva igapäevaelu korraldamisel keskne osa
mõisal, mille piirkond hõlmas ka kohtupiirkonna. 19. sajandi algul hakkas mõisa
kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond, mille
keskseks institutsiooniks sai vallakohus, kuhu koondusid kõik talupoegadesse
puutuvad funktsioonid. Pärisorjuse kaotamine nõudis omavalitsuse senisest
selgepiirilisemat kindlaksmääramist. 1816. ja 1819. aastal moodustatud
omavalitsus sõltus veel suuresti mõisnikust. Aadli kontrolli alt vabanes
talupoegade omavalitsus alles 1866. aastal.