MUST KASS
olid – Paharet Joomahimu mahitusel – (mul on häbi tunnistada) radikaalselt
halvenenud. Muutusin päev-päevalt tujukamaks, kergemini ärrituvaks,
hoolimatumaks teiste tunnete suhtes. Naisega rääkides ei valinud ma enam sõnu.
Lõpuks kasutasin ta kallal koguni vägivalda. Mu lemmikud muidugi said tunda mu
iseloomu muutust. Ma ei jätnud neid mitte üksnes hooletusse, vaid olin nende vastu
koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast,
nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni
koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga
süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas
vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva
tuju tagajärgi.
Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab
must eemale hoida