Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga et
nemad kui korralikud inimesed oma tütart temasugusele lontrusele poleks iialgi lubanud, siis
tegi tema, mis tegema pidi, sest muud teha ei olnud; on ju nende tütar niisugune ingel, et tema
peab teda jumaldama ja niisugune lontrus olema, nagu ta praegu ühes nende tütrega on.
Seda kõike kuuldes oli Indreku esimeseks ja viimseks mõtteks:
,,Tähendab, ei aita ka integraalid ja differentsiaalid, ei aita ülepea miski."
Omal kiskus suu mingisugusele valusale ja kohtlasele naeratusele, millest oli raske mõista,
valmistas see tõsiasi talle rõõmu või oli ta viimseks saatuselöögiks.
XXXVIII.
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti, aga ta tuli teisiti kui Indrek oli osanud aimata. Pühade
vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll
kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu
lööks majas midagi kihama