Autor on karakterid väga selgelt välja toonud. Arnolphe (teise nimega de la Souche) on näidendi peategelane. Tal on väga terav keel pilkamaks abielumehi, kellele naine on sarvi teinud, ent lõpuks saab ka ise petetud. Agnés on naiivne ning harimatu tütarlaps. Ta on Arnolphe kasvandik ning too soovib temaga ka abielluda. Horace on Agnési kallim, Arnolphe hea sõbra poeg. Alain ja Georgette on talupoiss ja talutüdruk, mõlemad on Arnolphe teenistuses. Nad on veidike kohtlased, kuna teevad kas sõna-sõnalt nii nagu nende peremees ütleb või asjast valesti aru saades risti vastupidi. Chrysalde ja Oronte on mõlemad Arnolphe sõbrad. Enrique on Chrysalde`i õemees. Tegevus toimub Pariisis. Etendus algab sellega, et Arnolphe räägib Chrysalde`le oma abiellumissoovist. Chrysalde on selle pärast mures, kuna Arnolphe on teisi nii palju pilganud ning see võib talle endale kurjasti kätte maksta
Neil oli hea ja mõnus olla ning nii olid nad haiguse eest kaitstud. Mina leian, et Boccaccio 14. sajandist pärinevad lood peegeldavad väga hästi ka tänapäeva. Inimesed ei ole muutunud. Olenemata tehnika arengust, sõdadest, suurtest revolutsioonidest ja kõigest muust, on inimesed ikka üsna samasugused. Lugudes leidub väga erinvaid tüüpi inimesi – rumalad abielumehed, lobisejad naised, kättemaksuhimulised üliõpilased, kohtlased talupojad, naiivsed vagatsejad jne. Täpselt sarnaste iseloomuomadestega inimesi leidub ka tänapäeval. Kahjuks on valdavalt kõige rohkem rumalaid ja ihadele alluvaid inimesi. Võib märgata, et väga paljudes teostes on tähtsal kohal maised ihad ja lõbutsemine. Keha juhib mõistust, nagu ka tänapäeval. Ei ole vahet, mis seisusest inimesega on tegemist, kes oma tunnetele vastu ei suuda panna – neid leidub nii talupoegade, üliõpilaste kui ka vaimulike seas
annaabi.ee 
