e.xi. Isikud, kel kujuneb uuringu vältel huvipakkuv tulem, ei kuulu ülejäänud uuringuaja enam riskipopulatsiooni. e.xii. Mõned isikud lahkuvad riskipopulatsioonist surres, mujale kolides või edasisest osalemisest keeldudes. e.xiii. Levimuse hindamine läbilõikelistes uuringutes. e.xiv. Haigestumuse hindamine kohortuuringus. f. Populatsioon ühikute kogum, mille hulgast me leiame oma uuringu osalised. Kogum, mille kohta tahame esitada väiteid oma uuringu tulemuste põhjal. g. Valim osa populatsioonist, mida me uurime. Et valimi uurimise tulemusi saaks üldistada populatsioonile, peab olema teada iga populatsiooni liikme võimalus valimisse sattuda. Lihtsaim variant võimalus valimisse sattuda on võrdne: juhuvalim.
moodustatakse kohordid ja hakatakse siis nende haigestumust või suremust eelseisvate aastate kestel jälgima. Tagasivaatav uuring ehk retrospektiivse uuring tugineb aga ekspositsiooni ja haiguste iseloomustavale infole, mis on kogutud kunagi varem, minevikus. Samas tuntakse ka segatüüpi uuringut, milles on ühendatud edasi ja tagasivaatava uuringu tunnusjooned. Juhtkontrolluuringud. Enamiku haiguste korral on uute juhtude esinemine suhteliselt harv sündmus. Seega kohortuuringus, tagamaks küllaldast juhtude arvu, tuleb teada paljude isikute eksponeeritust ja jälgida neid pikka aega. Lahenduseks on kasutada infot ekspositsiooni kohta mitte kogu uuringurahvastikus, vaid sellest moodustatud valimis. Selline lähenemine on omane juhtkontrolluuringule ehk haigelähtesele uuringule. Haigestumiskordaja ligikaudne arvväärtus on umbes kaks korda suurem eksponeeritutel, võrreldes
annaabi.ee 
