korrustele, selles kuidas hoonest avanevad vaated on justkui ette programmeeritud, ning selles, kuidas hoone mõjub futuristliku, 27 eneseteadliku masinana, millega ei ole kerge manipuleerida, vaid mida peab järjepidevalt alistama oma tahtele. Koristaja Guadaloupe mõjub oma kohmetuses autentsena, kuigi vahel näivad rezissöörid vinti veidi üle keeravat, kui seavad teda olukordadesse ning paluvad tal rääkida asjadest, milles Guadaloupe kompetentne pole. Koristaja, kes nii-öelda tavalise inimese positsiooni taandatud, mõjub seepärast lihtsameelse ja abituna maja-masinaga toimetulekul. Seda maja võib nimetada sürrealistlikuks majaks. Ta ei koosne tüüpilistest arhitektuursetest detailidest, vaid teda läbib teatud vahelisus,
magusamat maailmas kui näha, kuidas see pailapse eeskuju «saab». Ta oli nii tulvil juubeldust, et suutis end vaevu taltsutada, kui vana daam tagasi tuli ja kudude ees seisatas, heites vihavälke üle prillide. Tom ütles endale: «Nüüd läheb lahti!» Ja järgmisel hetkel oli ta siruli põrandal! Vägev käsi tõusis uueks löögiks, kui Tom hüüdis: «Pea ometi, miks sa mind lööd? Sid tegi selle kätki!» Tädi Polly peatus kohmetuses ja. Tom ootas lohutavat kahetsust. Ent kui tädi jälle sõnad suhu sai, ütles ta ainult: «Mh! Noh, sulle ei olnud see lops kah ülearu. Sina tegid minu äraolekul kindlasti mõne teise jultunud tembu.» Siis hakkas teda südametunnistus piinama ja ta soovis midagi head ning 'hella öelda; kuid ta arvas, et seda oleks võetud tunnistamisena, et ta oli ülekohtune olnud, ja seda ei lubanud distsipliin. Niisiis oli ta vait ja jätkas mureliku südamega oma toimetusi. Tom mossitas nurgas ja
annaabi.ee 
