A.dumas Kolm musketäri terve raamat
tundusid olevat koos ta grimasse tegeva suuga ainsad näoosad, kus oli säilinud elu.
Õnnetuseks hakkasid jalad keelduma selle luise masina teenimisest: juba viis-kuus kuud
tagasi oli hakanud see nõrgenemine end tunda andma ja vähehaaval oli väärikas advokaat
muutunud peaaegu oma abikaasa orjaks.
Sugulane võeti vastu täiesti ükskõikselt. Kui isand Coquenard oleks seisnud jalul,
oleks ta eitanud igasugust sugulust härra Porthosega. «Jah, härra, me oleme sugulased,»
kinnitas kohmetumata Porthos, kes muide ei olnud iial lootnudki vaimustatud vastuvõtule
abikaasa poolt. «Naiste kaudu, arvan ma?» küsis advokaat pilkavalt. Porthos ei saanud
pilkest aru ja võttis kõike lihtsameelsusena, mille üle ta omaette habemesse naeris. Proua
Coquenard, kes teadis, et naiivne advokaat on õige harva esinev nähtus, naeratas kergelt
ja punastas tugevasti.
Isand Coquenard oli pärast Porthose tulekut heitnud murelikke pilke suurele kapile,
mis asetses tammepuust kirjutuslaua vastas
annaabi.ee 
