Sa kõneled ikka tõtt? Sellest pole sa meile veel sõnagi lausunud. LAURA. Ei. (Viivitamisi.) On asju, mida tahaks omale hoida. Nagu sina enda loomisrõõmu. SANDER. Soo, soo. LAURA. Aga kui see sinule ehk kuidagi kõlbaks - nii vahele paigutada - väikeseks vinjetiks - ja kui sul omapärast kuju vaja oleks - - ma ei tea ju midagi - - SANDER. Eks näe, eks näe - aga kus ja kuidas see siis oli? LAURA. Linnas, neljapäeval - teel vaksali poole. See siin (tähendab pahemale jalale) teeb mu kohmetumaks ja mannetumaks, kui õieti olen. Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed - korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! - Röögatab - röögatab veel kord - aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halvatud - ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. - Korraga - - SANDER. Korraga kistakse sind tagasi? LAURA (käed põlvede ümber). Ei, see oleks labane. - Korraga olen maast lahti ja kellegi süles
pomisesid tänusõnu, kuna vaene Huck seisis kohmetult ja piinlikkust tundes, teadmata täpselt, mida teha või kuhu peita end nii paljude vaenulikkude silmade eest. Ta kõhkles ja tahtis siis minema hiilida, kuid Tom haaras temast kinni ja ütles: 112 «Tädi Polly, see ei ole õiglane. Keegi peab ka Hucki nähes rõõmu tundma.» «Ja tunneb kah! Olen rõõmus, et näen teda, vaene emata poiss!» Ja see hellus ning tähelepanu, millega tädi Polly Hucki üle puistas, tegid viimase veel kohmetumaks, kui ta oli enne. Äkki hüüdis pastor nii valju häälega kui suutis: ««Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, küta» -- laulgem! Ja laulgem kogu südamega!» Ja nad laulsid. Vana kiituslaul paisus ning tõusis võidutseva hooga, ja sellal, kui see pani kõikuma sarikad, vaatas mereröövel Tom Sawyer kadetsevat noorust enda ümber ja tunnistas oma südames,-et see oli kõige uhkem hetk tema elus.
annaabi.ee 
