E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
ootab, et armsat last viimast korda näa saaks? Argu viivitagu kõgeauline abtiss aega, muidu
jä ab kõk hiljaks ja siis ei suuda miski kahetsus rasket õnetust enam heaks teha. Kui
kõgeauline abtiss seda sõmust ei tunne ja mind ei usalda, siis nädaku seda preili Agnesele.
Tema saab sõmust vististi äa tundma ja tõkumata minuga kaasa tulema.» «Arvad sa?» üles
abtiss kentsaka, vaevalt arusaadava naeratusega. «Kas sa preili Agnest nii häti tunned?»
Kui käkjalg veidi kohmetudes vastust otsis, kutsus abtiss näuvüega üe nunna enese
juurde ja sosistas talle midagi kõva. Selle peale läs nunn teise seltsis saalist väja.
Käkjalg tahtis midagi üelda, aga abtiss sundis teda uhke käliigutusega vaikima. Natukese
aja päast tulid nunnad tagasi. Nende vahel kõdis Agnes von Mönikhusen. Ta kandis
pikka patukahetseja kuube; ta näu oli kahvatu, paled auku vajunud, pilk tume, silmad
tuhmistatud äilisest valgusest, mida ta üe hulga aja esimest korda näi. Teda näes tuli