V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja lävele ilmus elatanud proua. Kaunitar näis kohmetust tundvat, ohvitseri näkku ilmus
pahameel ja kõik kolm kadusid tuppa.
Hetk hiljem trampis hobune maja ees ja musta mantlisse mähitud uhke ohvitser ratsutas
kiiresti Quasimodo eest mööda.
Kellalööja laskis tal tänavanurga taha pöörata ja hakkas siis ahvi väledusega talle järele
jooksma, kisades:
366
«Hei, kapten!» Kapten jäi seisma.
«Mis see kööbard minust tahab?» küsis ta, kui nägi pimedas kummalist kohmardit enda
poole jooksvat.
Quasimodo sai kaptenile järele ja haaras julgesti ta hobuse valjaist kinni:
«Tulge mulle järele, kapten; keegi tahab teiega rääkida.»
«Muhamedi sarvede nimel,» urises Phoebus, «kus ma ometi seda rässakat metslindu
varem olen näinud? Hei, isand, lase valjad lahti!»
«Kapten,» vastas kurt, «kas te pole huvitatud, kes see on?»
«Ütlen sulle, lase valjad lahti,» ütles Phoebus kärsitult. «Mis sa seal mu ratsu päitsete otsas
ripud