Sisekõrv koosneb luulabürindist ja selle sees olevast kilelabürindist. Luulabürinti piirab trummiõõs, millega ta on ühenduses esiku- ja teoakna kaudu. Sisekõrva viib esiku- e. ovaalaken. Esikuaknas asub jaluseplaat. Sisekõrval on kolm osa: esik, tigu ja poolringkanalid. Poolringkanalid asetsevad eri tasapindades. Tigu kujutab endast teokarbitaolist spiraalkanalit. Tigu on jaotatud kaheks osaks ja on täidetud vedelikuga. Membraanil, mis kohlea kaheks osaks jaotab, on tuhanded (20-24 000) kuulmiskiud. Jalasi poolt ovaalaknale edasi antud võnked panevad võnkuma vedeliku ja membraani, basilaarmembraani võnkumisel puutuvad karvarakkude karvakesed kokku kattemembraaniga ning sel momendil muudetakse mehaaniline võnkumisenergia elektriliseks närviimpulsiks. Edasi kulgevad elektrilised närviimpulsid mööda kuulmisnärvi peaajju. 1.
keskkõrva haigus või arenguhäire, mille põhjustatud kuulmishäiret pole võimalik muude meetoditega parandada. Heli viiakse sisekõrva läbi luu. Sisekõrva implantatsiooni näidustused. Sisekõrvaimplantaat on elektriline seade, mis muudab helisignaalid elektrilisteks impulssideks, need impulsid stimuleerivad kuulmisnärvi, kuulmisnärvi kaudu jõuab info aju kuulmiskeskusesse, seega implantaat võtab kahjustunud kohlea ülesande endale. Audioloogiliseks kriteeriumiks on sügav kahepoolne kuulmislangus üle 90 dB. Lapsi, kelle kuulmislangus on kõnetsoonis 70-90 dB, peetakse samuti implantatsiooniks sobivateks kandidaatideks. Üle 7 aastaste laste valik peab olema väga hoolikas, sest tulemused võivad olla loodetust tagasihoidlikumad. Teismelised, kellel puudub kuulmiskogemus ja oskus oma kuulmisjääke kasutada, ei pruugi implantaadiga kohaneda. Täiskasvanute implanteerimisel on
annaabi.ee 
