Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
Tädi Liisa jõudis alles õhtul toomingaokstega koju.
Sel ajal anti kiireid teateid edasi ratsatahvetite abil. Ka sel päeval tuli üks ratsanik ning teatas
mõisasse, et mõisahärra on surnud. Nüüd hakkasid mõisas ettevalmistused mõisahärra matusteks.
Kõik olid leinas. Räägiti, et härrade haigustes oli alati midagi salapärast ning seegi kord ei
teatud, millesse mõisahärra suri. Illimar jäi saks-silla juurde meeste juttu kuulama. Väike
tundmatu vanamees rääkis ühe loo Kohkva paruni surmast. Illimar nägi nüüd luupainajaid
sellest. Järgmisel õhtul maeti härra ning Illimar koos emaga oli ka rongkäigul ning matustel.
Illimar ei saanud matustel toimunust aru. Ta jäi kuulama meeste juttu, sealhulgas oli ka Hirmu
Juhan. Pimedas nägi Illimar oma ema ning nad läksid koju. Neli päeva hiljem peeti ka Pöta-
Tõnise matuseid.
Vend Karla pääses suveks koju. Koolitunnistus oli hea ning isegi eelmise aasta käitumise pärast
ei saanud ta isa käest riielda
annaabi.ee 
