E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Kui mul midagi on öelda . . . »
«Kui palju aega sa tahad?»
Jaanus oli kitsikuses. «Mõtlemisaega?» küsis ta.
«Jah,» kostis Emiilia.
«Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.»
«Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.»
«Säh nüüd . . . »
«Üks . . . »
«Jäta see tühi nali, Emmi.» :-
«Kaks . . . »
«Ei ma ütle nii ruttu midagi.»
«Petis! Sa ei tahagi täna öelda. Aga kust ma su teinekord jälle kätte saan?»
Neiu näis viimase küsimuse juures pisut kohkuvat.
59
«Jah, kust?» kordas Jaanus ja näis ka kohkuvat.
Tekkis vaikus. Emiilia vaatas enese ette maha, Jaanus silmitses oma keskmise sõrme
nukki, mis oli teistest kõrgem ja punasem.
Seal kuuldus lähedal hobuse sammude müdin ja kaks pead tulid väljaspool aeda
nähtavale. Need olid rüütel Kuuno ja.tema hobuse pead.
Emiilia tõusis.
«Mind otsitakse,» ütles ta kiirustades, «ma pean minema. See noor rüütel on üks mu
jahisõpradest. Rüütel Kuuno
annaabi.ee 
