A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Ma
emban teie põlvi. Näete, te sulete jälle ukse, teie peale ei kanna ma viha. Mu jumal!
Kuidas saaksin ma vihane olla teile, ainsale õiglasele, heale ja kaastundlikule inimesele,
keda ma iial olen kohanud? Teile? Võib-olla olete teie minu päästja. Ainult üheks
minutiks, üheks minutiks andke mulle see nuga ja ma annan ta teile tagasi läbi ukseluugi.
Ainult üheks minutiks, härra Felton, ja te päästate minu au!»
«Te tahate ennast tappa!» karjatas Felton kohkunul unustades oma käsi ära tõmmata
vangi kätest. «Te tahate ennast tappa?»
«Härra, ma avaldasin teile oma saladuse,» sosista mileedi häält tasandades ja laskis
enese nõrkenult põrandale libiseda. «Ta teab kõik! Mu jumal, ma olen kadunud!»
Felton jäi paigale, liikumatu ja kõhklev.
«Ta kahtleb veel,» mõtles mileedi, «ma ei olnud küllal usutav.»
Koridorist kuuldus astumist. Mileedi tundis ära lord Winteri sammud. Ka Felton
tundis need ära ja ast sammu ukse poole.