Enne haigust ja haiglasse minemist oli Gromovi nägemus ümbritsevast elust järgmine: linnas on lämmatav ja igav elada, seltskonnal pole kõrgemaid huvisid,ta elab tuhmi, mõttetut elu, mitmekesistades seda vägivalla, toore liiderlikkuse ja variserlusega; lurjused on söönud ja hästi riides, aga ausad elavad koorukitest; vajatakse koole, ausasuunalist kohalikku ajalehte, teatrit, avalikke loenguid, haritlasjõudude liitumist; on tarvis, et seltskond tunnetaks ennast ja kohkuks; inimkond jaguneb ausaiks ja kaabakaiks, vahemist pole. Haigusega hakkas Gromov kartma, et ta võetakse kinni, viiakse vangi, et teda kahtlustatakse ja tahetakse talle halba. Algselt saab Ragin aru, et haiglas on korralagedus ja et väga palju peaks muutma, aga selleks ei ole tal piisavalt iseloomu. Hiljem on Ragini arusaam selline: suremus ei vähene ning haigete vool ei lakka, kõiki abivajajaid pole võimalik aidata, nii et vaev on asjata; milleks takistada inimesi suremast, kui surm
vaimudega, muuta oma elu lihtsamaks, kuid pärast surma ootas teda raudkindlalt põrgu. Tänu Mefistofesele ja hinge müümisele toimub Fausti elus nüüd palju muutusi ja palju uut ja huvitavat, kuid kõik läheb alati hästi. Isegi Margareti/Gretcheni suudab ta päästa surmast. Oma ligimesi surmast päästa ei saanud Goethe, sest tema elas ju maailmas ilma Saatana lepinguta. Selle kaudu ta võib-olla näitabki maailmale, et tema kihk uurida ja elu mõtet leida oli nii suur, et ta ei kohkuks tagasi ja Saatana enda ees. Goethe kirjeldab Fausti järjest tundelisemalt ja selgemalt, nii et kohati on raske mõista, kas ta ei räägigi ehk hoopis iseendast. On ju nende ühised jooned kõigile, kes vähegi autori elulooga ning selle teosega tuttavad, silmmärgatavad. Enamuse osa jutustusest nad justkui sulavad ühte ja Goethe tunneb ennast kindlalt Fausti rüüs. Teatud hetkedel ta aga põrkub tagasi, nagu aru
annaabi.ee 
