Ristiusu kirik 1.-15.saj
Rooma riigi ja kiriku kokkupõrge sai alguse Jumalariigi ja maapelase riigi vastuseisust ja
küsimusest keisrile annetamise suhtes. Kristlased ei tunnistanud ka keisri jumalikkust.
Algab kristlaste tagakiusamine.
Traianus 112. a. enda kristlaseks tunnistamine on karistatav surmanuhtlusega.
Suuremat tagajärge sellel ei olnud. Kristlasi kiusasid taga eeskätt inimesed, mitte riik.
Kristlaste populaarsus süvenes.
Esimene suurem üleroomaline kristlaste tagakiusamine on 249-251.a. Decius kohistas
esitama tõendeid, et isik on toonud keisri kujule ohvri. Keeldujad ähvardas vangla, varast
ilmajäämine, piinamine ja isegi surm. Osa kristlasi loobus usust.
Valerianus alustas 257. a. kristlaste tagakiusamist uuesti. Kästi tappa kõik ohverdamisest
keelduvad vaimulikud. Verisele terrorile vaatamata pidas kirik vastu.
Diocletianus (284-305) alustas mõned aastad enne valitsemisaja lõppu (303. a) taas
kristlaste tagakiusamist. Kõige rohkem kannatas impeeriumi idaosa. Hukati tuhandeid