Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
redelilt alla tuli, varsti pärast seda heitis keegi voodisse pikali. Riinu arvas et eks tondid
teavad, pani silmad kinni ja läks magama. Aegamööda jäi Miina ka magama, aga ta teadis et
eideke sängis valmis.
Tammiste tuuleveskist tükk maad mööda viis tänav paksust metsas läbi alla Saardaru külasse.
Siin tõusis maa natukene kõrgemale ülesse, ojalained kohisesid ja teekäijad sealtkaudu silla
pealt metsa tõttasid. Oli kaunis kena koheke see Mäeotsa talu, rõõmsa ja rahuliku rahvaga,
kes seal elanud olid. Enne kui Kaarna Peep paiga omale ostis ja sinna veski tegi. Nüüdsest oli
jäänud uhketest hoonetest vaid mustad suitsenud varemed. Koht oli koledaks tehtud, nii et
sinna minekuks ei olnud enam põhjust. Seal külas pidi olema ka rahaauk, aga keegi ei ole
julgenud seda veel kaevama hakata. Kiviveski tondid ei teinud nalja, need kes kätte neile
sattusid teadsid seda. Vanal kiviveskil mis seisis, tegutsesid kodukäijad