Keelekorralduse põhimõtted
Näiteks inglane kirjutab nädalapäevi
ja sakslane iga nimisõna suure tähega, meie väiksega. Hispaanlane paneb
meie mõistes tagurpidise küsimärgi küsimuse ette.
Mis puudutab veel „õige-vale”-vastandust, siis kiputakse seda kehtestama
veel ka kirjutustavades nagu oleks olemas vaid üks variant, kuidas midagi
kirjutada tohib. Toome näiteks ühe Jaapani sünonüümi. Hüüdnimena saab
seda kirjutada nagu nime ehk läbiva suurtähega (Tõusva Päikese Maa).
Saab toetuda ka kohanimereeglile, kus liigisõna käib väikse tähega
(Tõusva Päikese maa), ja pidada väljendit ümberütlevaks nimetuseks ehk
tõlgendada teda tavalise metafoorina (tõusva päikese maa). Paistab siiski,
et variante on küll ja veel ning pole olemas seda üht, ainsat ja õiget.
Sellega seoses võiks keelekorraldus soosida just mõnda sellist varianti, mis
laialt levinud pole.
Seega ei maksa keelekorralduse puhul arvata, et üks või teine tõde ei saa
korraga kehtida
annaabi.ee 
