ettekujutlematu, kuna kogu nende sünni ja viimaste konfliktide vahele on jäänud pikk ajajärk. Viivi Luige teos “Seitsmes rahukevad” joonistas kujutise raskustest, mis esinesid 1950ndatel aastatel eestlaste eludes. Kerkib esile küsimus, kas lapse silmade kaudu on võimalik vahet teha rasketel ja headel aegadel. Lapse mõttemaailm on alles arengujärgus ja kergesti mõjutatav väliskeskkonna tegurite poolt. Alles neid ümbritseva maailmaga kohanenuna, ehk lapseeast väljakasvanuna suudavad nad hinnata elulisi olukordi objektiivselt. “Seitsmendas rahukevades” oli peategelaseks väike tütarlaps, kellel oli selle aja täiskasvanutest erinev mõttemaailm. Tema vaateid oli sünnist saati kujundanud nõukogude võimu propaganda, mistõttu käitus ta alavääristavalt suurte inimestega, kes olid selgelt sotsialistliku võimu ideede vastased. Kui täiskasvanud kirusid saagi- ja loomadekogumist, oli ta segaduses
See etapp saab kiiresti läbi; Teine etapp harjumatu keskkond hakkab mõjuma negatiivselt (tekivad probleemid töö leidmisega, ebamugavad elutingimused, vastastikused mittearusaamised kohalike inimestega); Kolmas etapp siin võivad kultuurisoki sümtomid ulatuda kriitilise piirini, mis väljendub rasketes haigustes ja täielikus abituse tundes; Neljas etapp depressioon läheb aeglaselt üle optimismiks, kindluse- ja rahulolutundeks. Inimene tunneb ennast enam kohanenuna ja ühiskonna ellu integreerituna; Viiendat etappi iseloomustab täielik (aeganõudev) kohanemine, mille all mõeldakse stabiilseid muutusi indiviidis vastuseks keskkonna nõudmistele. Ideaalis viib kohanemisprotsess keskkonna ja indiviidi harmooniani ja siis võime rääkida selle lõppemisest; b) sotsiokultuuriline kohanemine kuulub uue keskkonnaga seotud väliste käitumistulemuste hulka. Näiteks võime
annaabi.ee 
