RALPH WALDO EMERSON
vaimukusepuhangute kui usujoovastusega. Me peame vääristama teineteise jaoks igapäevased
vajadused ja kohustused, mida inimese elu sisaldab, ning kaunistama elu vapruse, tarkuse ja
üksmeelega. See ei tohiks kunagi langeda tavalise ja tardunu rööpasse, vaid peaks püsima erksa
ja leidlikuna ning lisama mõtet ja ilu sellele, mis muidu oli paljas töö ja vaev.
Võidakse öelda, et sõprus nõuab nii haruldasi ja hinnalisi loomuseid, nii hästi karastatuid
ja õnnelikult kohanenuid ning üldse nii sobivalt varustatuid (sest nagu luuletaja ütleb: isegi selles
üksikasjas nõuab armastus, et osapooled täiusliku paari moodustaksid), et nende täitmist on väga
harva võimalik tagada. See ei saa täiuslikuna püsida, ütlevad mõned selle sooja südametarkuse
tundjatest, rohkem kui kahe inimese vahel. Mina ei ütleks päris nii karmilt võib-olla ei ole ma
siis kunagi saanud tunda nii kõrget osadust kui teised. Minu kujutlusvõimet rõõmustab enam pilt