Huvitavaid mõtteid Erich Maria Remarque romaanist ,,Läänerindel muutuseta" Peategelane Paul Bäumer: · Me muutusime karmiks, umbusklikuks, halastamatuks, kättemaksuhimuliseks, jõhkraks ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka. · Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud seltsimehelikkuse! · (A. Kropp: ,,Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud.") Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Oma enda elu eest. Me olime
Need tunnid kuuluvad sellele surijale, tal on nähtamatu nuga, millega ta mind surnuks torkab: aeg ja minu mõtted. Ma annaksin palju, kui ta ellu jääks. Raske on tema kõrval lamada ning teda näha ja kuulda. Kella kolme paiku pärastlõunal on ta surnud. Sõbramehelikkuse tekkimine ning üksteise eest hoolitsemine (Kemmerichi saabaste loovutamise stseen, nekrutite õpetamine ja kaitsmine turmtules). Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli aga see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud – seltsimehelikkuse! Toit kui esmane mure, labane meelelahutus, kaaslaste isiklike esemete omistamine. Rasked olukorrad on eelduseks primitiivsete, esmaste vajaduste esileseadmiseks. Elu
annaabi.ee 
