Uurimus Aristotelesest
2. liikumine või muutumine kui üleminek olevast mitteolevaks, mis tähendab hävimist.
3. liikumine või muutumine ühest oleva vormist teiseks olevaks vormiks. Selles eristatakse omakord kolm
liikumismoodust:
a) kvantitatiivne muutumine kas kasvamise või kahanemise suunas.
b) kvalitatiivne muutumine, milles täheldatakse ühe aine või elemendi muutumist teiseks.
c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse.
Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui
objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg
kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on
tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu.
2
annaabi.ee 
