Sõna "laen" on meie keelde tulnud hiljem kui "võlg" (umbes meie ajaarvamise alguses) ning pärineb germaani keeltest. Selle sõna meie keelde tuleku aeg ja päritolu kinnitavad, et meie esivanemad olid juba siis osa Euroopast. Ning loomulikult pidi meie arusaamine õigusest paljuski haakuma mujal valitsenuga, seda eriti kaubalis-rahalistes suhetes. Eesti pärimisõiguses on läbi aegade kuni tänaseni välja kehtinud põhimõte, et pärand tuleb vastu võtta. Sellega antakse eelis kohalolevale sugulasele. Paljudes teistes riikides see nii ei ole kõiki kustahes olemas olevaid sugulasi võidakse automaatselt pärijaks lugeda. Meil aga nagu muiste, jääb ka tänapäeval pärijate hulgast välja see, kes on oma sideme perega kaotanud ja seetõttu pärandist midagi ei tea. Sõnad "pere" ja "pärimine" tulenevadki vanast kuid tänapäevalgi kasutatavast sõnast "pera" või "pära" millegi või kellegi, antud juhul perekonnapeast, järgi jäänu, ots.
jätab sedalaadi küsimusi esitades endast kaasvestlejatele mulje kui naiivsest, lihtsameelsest inimesest. Sokratese dialektilises vestluskunstis ei olnud need küsimused aga sugugi nii lihtsad, kui nad esimesel pilgul võivad paista. Igapäevaelus saab sedalaadi küsimustele ka üsna mitmeti vastata, mistõttu polegi tõesti iseendast otsekohe selge, millist laadi vastust neile oodadakse. Näiteks võib võimaluse korral lihtsalt osutada mõnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, võib tuua mõne konkreetse näite X-i kohta, võib ütelda millisesse nähtuste klassi X kuulub, võib osutada kus X-i kasutatakse jms. Ükski sedalaadi vastus Sokratest ei rahuldanud, tema ootas oma küsimusele väga spetsiifilist vastust. Tavaliselt tõttasid kaasvestlejad Sokratese näiliselt naiivsetele küsimustele ilma pikema järelemõtlemiseta vastama ja vastama nimelt sellega, et loetlesid näiteid asjadest, mis omavad omadust X. Näiteks
annaabi.ee 
