Fr. R. Kreutzwald
mõnikord tuli olla ka loomaarst. Kõige raskemaks piinaks on aga juba vanale ja tihti
haigele Kreutzwaldile sõidud maale. Vahemaad on pikad ja Võrumaa teed tunduvad
lumetormis või teedelagunemise ajal tavalises talupojavankris lonksudes põhjatud.
Alaline sõnasõda käib ka Riias asuva Liivimaa Tervishoiuvalitsusega. Kreutzwald
tunneb, et ,,niisuguste ametivõimude ja ülemuste juures ei suuda ükski õiglane mees oma
kogustusi täita". Ametlikku linnaarstiks kinnitamistki tuli oodata 17 aastat! Haigused
kimbutavad sageli arsti ennastki (kopsupõletik, reuma) ja sellise pingega töötada nagu
aastate eest, ei suuda ta ennam: näiteks 1836-1842 vaktsineeris ta 393 last, kusjuures
vaktsiinigi pidi ise hankima. Selles aitavad teda Tartu arstidest sõbrad ja ametivennad Fr.
R. Fahlmann, J. E. V. Panck, C. E. Sachssendahl ja W. Schultz. Krimmi sõja ajal pidi