tegevusse. I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis jm. Eesti vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus tööle Haridusministeeriumi kunsti ja muinsusasjade osakonna juhatajana. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitmete kogumisaktsioonide üks initsiaatoreid. Tegutsedes 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi Muinsusosakonna juhatajana, oli Kristjan Raud tegev Tallinna Muuseumi tulevase Eesti Kunstimuuseumi asutajana ning Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ning auliige. 1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas Kordese tänaval. Tollal juba küpsesse keskikka jõudnud kunstniku tutvus peretütar Elviiraga arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks
Tartus. Tema südameasjaks oli ainelise vanavara kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumietnograafilised kogud. 1907. aastal, Jakob Hurda surma järel, nõudis Raud esimesena muuseumi asutamist, kuhu tulevikus kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitmete kogumisaktsioonide üks initsiaatoreid. Tegutsedes 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi Muinsusosakonna juhatajana, oli Kristjan Raud tegev Tallinna Muuseumi tulevase Eesti Kunstimuuseumi - asutajana ning Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ning auliige. Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Taani Kuninga aias Neitsitorni juures, suvi 2011. 1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas Kordese tänaval
annaabi.ee 
