ajaloolise maa-arhitektuuri tüüpilisi ja parimaid näidiseid kogu Eestist (kaasa arvatud väiksemate etniliste gruppide: setude, peipsi-venelaste ja eesti-rootslaste ehitised). Arhitektuuriobjektid koos olustikulise tarbevaraga peavad andma pildi talurahva erinevate sotsiaalsete rühmade elust 18. sajandist kuni 20. sajandi kolmekmünendate aastateni. Eesti Vabaõhumuuseumi kogudes oli seisuga 31. detsember 2001 56 815 museaali. Vabaõhumuuseumile kuulub Eesti kogukamate museaalide kollektsioon rahvaarhitektuuri kogu. Esemekogus leidub lisaks 300 aastasele riidekirstule, vanale talumööblile, valgustitele, tekstiilidele, puunõudele, tööriistadele ka nõukogude perioodist pärit raudvoodi, suhkrupakk, seebikarp, 1970. a. sportkingad ja 2000. aastast pärit sini-must-valge kartulikorv. Fotokogu ehib J. Parikase album ülesvõtetega 20. saj. alguse maaelust ja toredad
sajandil. 1435 leiutati Viinis käsigranaat. Mõne aja pärast pakuti välja lõhkemürsu idee. 1540 mindi Nürnbergis tulirelva rauaõõne suuruse määramisel üle uuele süsteemile, võttes aluseks raua läbimõõdu. Sinnani oli sileraudse suurtüki kaliibrid hinnatud laskmiseks kasutatavate kivist või malmis kuulide kaalu järgi. Üleminek relvade kalibreerimisele nõudis varasemast suuremat täpsust toru puurimisel. Täiustati käsitulirelvi. Püssi raud tehti kas rauast või pronksist. Kogukamate püsside puhul kasutati laskmisel tugijalga. Rakettrelvad võeti kasutusele Itaalias ja Prantsusmaal 14. saj. lõpul kohe pärast püssirohu leiutamist. Üksikasjalikult kirjeldab neid oma käsikirjas Konrad Haas. Autor tunneb mitmeastmelist raketti deltastabilisaatorit. Kuigi toonastes suurtükiasjandust käsitlevates töödes tehakse sageli juttu rakettidest, oli raketitehnika teooria lapsekingades, määrvaks osutusid püromeistri kogemused ja osavus. Alates 15. saj. lõpust,
annaabi.ee 
