NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
kõlbeliste väärtuste devalveerumine ja süsteemi üldine absurdsus – tingisid
teatrikunstis fookuse nihkumise eksistentsiaalsetelt küsimustelt rohkem inimese
ja sootsiumi vahekorrale. Teater väljendas erineval moel ja erinevates vormides
(kriitika, iroonia, absurd; ka ühiskonnast ärapööramine) põhimõttelist opositsiooni
või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli
just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis
sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina,
võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku
ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.),
silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite
publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika,
kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja
draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591)
annaabi.ee 
